Üks mu maal elav tuttav rääkis, kuidas tudengipõlv suurlinnas teda muutis. Kõik jooksid bussi ja trammi peale, kõigil oli kiire. Hakkas jooksma temagi. Tegelikult peaks bussi peale jooksma hoopis maal, sest järgmine buss läheb alles tundide pärast.
Inimesed, kes soovivad maal elada, peavad saama seda teha nii, et mitte miski ei sunniks neid linna kolima. Elanikele peab jääma võimalus valida maal ja linnas elamise vahel – ja see ei tohiks olla valik hea ning halva vahel. Paraku mitmed teenused ja võimalused on tänasel päeval jätkuvalt maal kehvemad kui linnas. Maal elav inimene ei eeldagi, et kõik külateed oleksid valgustatud, või et ühistransport väljuks vajalikus suunas iga tunni tagant, või et igas külas ja alevikus asuks suur kaasaegne spordi- või kultuurikeskus. Maal elav inimene soovib seda kõike saada, kuid teenus peab jääma mõistlikusse kaugusesse.